Oled jõudnud suure ilma otsa, kus taevakumm on maa külge kinnitatud!

Edasi võid lugeda juba Kalevipoja Kuueteistkümnendast loost: Kalevipoeg/XVI

Kalevite kange poega
Mõtteida mõlgutelles
Alustanud arvamisi
Tarkusteeda toimetada,
Suure ilma otsa sõita,
Põhja piiri purjetada,
Kus ei enne oldud käidud,
Teed ei iial ette tehtud,
Aga kuhu taevakummi
Maa külge kinnitatud.
Laskis laulu ladusasti,
Sõnasida sõudemaie:
"Kui ma lähen ratsul käima,
Hallil lasen alla õue
Salateeda sõitemaie,
Targa teeda tallamaie,
Lasen läbi lagediku,
Läbi paksu põõsastiku,
Murran üle mägedesta,
Kargan kuristiku kaudu,
Sammun tüki samblasooda,
Kõnnin teise kuivistikku,
Kolmandama kanarbikku,
Neljandama nõmmesida,
Siisap saaksin sihis sinna -
Järved mul ei sõlmiks sammu,
Kui ei meri meesta keelaks.
Kuule, kotkas, kaunis lindu,
Talita mind tiibadella
Üle vete veeremaie,
Üle lainte lendamaie,
Seni kui ma ilma serva
Käsilla saan katsumaie,
Sõrmilla saan sorkimaie,
Kuhu taeva kõrge katus
Räästa maha rajatanud,
Sinisiidil seinakesed
Aluspalke paigutanud,
Kuhu kuu- ja päevakandja,
Pilvede ülalpidaja
Oma kanda kinnitanud,
Varbaid maha vajutanud!"
Kui ta teademata teida
Tahtis minna tallamaie,
Suisa peaga sammumaie,
Kuhu enne ükski käiki,
Rada polnud rajatanud,
Tõstis häälta tarka lindu,
Kaaren sõnad krooksuteli:
"Kus sa silmad sinivetta,
Laialisi laineida,
Kae, kas kaldal kõrkjaida,
Võhumõõku vete ääres;
Parem jalg seal põrutagu
Kanget kanda vastu kallast, -
Siis saab maa sull′ salasuuda,
Varjul hoitud väravada
Laialt lahti tegemaie,
Kust saab ilma otsa kätte."